Tallinna Pedagoogikaьlikool

KASVATUSFILOSOOFIA
Eksamitцц

Kierkegaard`i lдhenemine inimese olemusele ja kasvatusele

Хppejхud: S.Kera

Anna Pomm
EV-11

Tallinn
1997
Kхik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool
vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kхigest
hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline
aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tхdede ja nende
enama teadvusse-tхstmise teenistuses. Selles mхttes vхime nдha kogu
ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja
filosoofiliste moevoolude vastu — kuna need tema arvates osutusid
ohtlikuks kristluse eluvддrtustele.
Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivхrd, kuivхrd
ta rьndab Hegelit, on seda silmas pidades pдris tabav iseloomustus.
Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle
sokraatilise dialektika: “… igatahes on usaldusvддrne, et tal
(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi
ьhist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rьnnates oli
Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma
хpetajaks. “Vдljaspool kristlust, Sokrates, oled sina — ainukesena
— хilis, avala hingega tark, sina olid tхeliselt reformaator”.
“…Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui
mхtlejat…” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika
(µ(((((((( — дmmaemandakunst) — meetod, mida Sokrates oli
sarnastanud oma дmmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas
tхel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja
vaidluses, kьsivas lдhenemises tundmatule — ьhesхnaga subjektiivne
dialektika, kunst kьsitleda iseennast iseenese kohta.
Kirkegaard ьlistas Sokrates selle eest, et too “tхi
ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma
teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud
sokraatiline dialektika. Asi pole ьksnes selles, et Kierkegaard ise
eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut,
tдiuslikumat dialektikavormi — kristlikku sokratismi.
Ehkki “Sokratese pхhimхte seisneb… selles, et
inimene peab leidma oma tegude eesmдrgi kui ka maailma
lхppeesmдrgi, lдhtudes ainuьksi enesest, ja saavutama tхe
omaenese jхududega,” siiski “mхtleb tхeline mхtlemine”
Sokratese arvates “nii, et tema sisu ei ole seejuures
subjektiivne, vaid objektiivne”.
Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks
objektiivse tхe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid
subjektiivse tхe, “tхde minu jaoks” saamiseks, kuivхrd
ьhtki teist tхde ta tunnistatud: “…objektiivselt pole olemas
mingisugust tхde…”.
Kierkegaard heitis kohe alguses kхrvale objektiivse tunnetuse
ning eitas selle vддrtus ja tхelisust. Ta kutsus minema vastupidist
— radikaalse subjektivismi — teed. “Ma ei nхua midagi muud peale
tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei
suuda objektiivne olla”.
See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on
kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille
esmane ьlesanne oli kummutada “vддr ettekujutus, mida
omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes rддgivad
objektiivsetest tulemustest, mхtlemata, et just nimelt filosoof on
ьlimalt subjektiivne”.
Nagu Hegel, mддratles Kierkegaard saamist mitteolemisest
olemisele ьleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, ьleminek ja
vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kхik
liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ьhelegi loogikale
alluvad “rahutud pead”.
Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks ьleminek,
ьleminek vхimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi
arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus pхhimхtteliselt,
kvalitatiivselt. “…Kuivхrd lхpmatult erineb millegi kдsitamine
vхimalikkuses sellesama kдsitamisest tegelikkusest,” on ta
“Pдevikus” mдrkinud. Erinevalt vхimalikkusest ei saa tegelikkus
tema arvates olla loogilise kдsitluse objekt. “Mхeldav reaalsus
on tegelikkus, ja iga kьsimuse selle kohta, kas miski on
tegelik peab mхtlemine hьlgama”.
Kierkegaard pidas selles kьsimuses peamiseks eksimuste
allikaks vхimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse
vahekorra vддra kдsitus. Saamine ei allu paratamatusele
ja ei sobi sellega kokku. “Kхik, mis saamas on,
tхestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest
ainus, mis ei vхi saada, on paratamatu, kuna paratamatu on
olemas”.
Hegelile mддratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli
dialektika vдlistab vabaduse ja ьhtlasi jutuslikkuse, ei ole
pхhjendatud. Nende kategooriate dialektiline kдsitus seisabki
selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja
juhuslikkust seob vastandite ьhtsus ning need kategooriad ei
vдlista teineteist.
Kui Kierkegaard vхttis endale ьlesandeks kukutada
paratamatuse mхiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis —
vastandades neid metafььsiliselt — ьtles ta lahti
dialektikast. Samavхrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine
vхimalikkusest, mille Kierkegaard pьstitas vastandina Hegelile, kes
kдsitas neid dialektiliselt, vastastikku lдbipхimunutena, mis
nдhtub juba formaalse ja reaalse vхimalikkuse eristamisest.
Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli
omast erinevale dialektikavormile, vaid hьlgas dialektika. Ta
pььdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lхigi
lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine
teostamatuks, kuivхrd tollesama lahkulццmise хigustusena oli
Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja
jхupingutusi.
Vastuolukategooria lдbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:
“Kхikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud
eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid
pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge
saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole
vastuolugi. Vдljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid
eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ьhtsust, vaid vдlistab
seda.
Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse
tхlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jхud. “Sхna
“vastuolu” ei tule siin vхtta mitte selles neetud tдhenduses,
mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu
oleks sel sхnal loomejхudu”.
“Minu eluvaatlus on tдiesti mхttetu. Mulle tundub, et kuri
vaim on mu ninale asetanud prillid, mille ьks klaas tohutult
suurendab, teine aga samavхrra vдhendab.”
Kierkegaardi tццdes on vдga vдhe цelnud kasvatusest ja lastest
ьldse. “Meelsamini rддgin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi
loota, et nad saavad kunagi mхistusega olenditeks; aga need, kes
nendeks on saanud — oh sa issand kьll!”
Kierkegaardile polnud olemine ьleьldse ja veel vдhem
inimese eksistents mхtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard
lдhtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on
vaimne, siiski on tema vaimu-kдsitus selline, et see ххnestab
idealistliku kontseptsiooni.
Kierkegaardi arvates ei vхi inimene olla teadusliku
tunnetuse objekt, enamgi, teda ei vхi kдsitleda ka
subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused
psьhhofьsioloogia koolkonnad. “Kes eksisteerib, see ei saa
samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt”.
“Materialistlik fьsioloogia on koomiline…, aga uusim,
enam hingestatud fьsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha
probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing
on primaarne, keha — sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka
vaimu organ”. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge
ja keha sьntees, mida juhib vaim. Lхppkokkuvхttes “inimene on
vaim”. Psьhho-fььsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud
idealistlikult.
Kuid psьhhofььsiline probleen on vaid ьks fьlosoofia
pхhikьsimuse — olemise ja mхtlemise vahekorra kьsimuse —
tahke.
Kirkegaard ei pidanud olemist mхtlemiseks, kuna vaim pole
mхtlemine, mis ainult ei vхimalda, vaid lausa nхuab loogilist
mххtu ja kдsitlust. Just selles on tema salvava mдrkuse
tхeline mхte, et vдite puhul — olemine ja mхtlemine on
samased, tuleb “ьhekorraga naerda ja nutta”.
Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist”
(spetsiifilises tдhenduses, milles seda mхistet kasutas
Kierkegaard), ja “mхtlemise” asemel — vaimust (jдllegi tema
tдhenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse
printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tььpi
subjektiivse idealismi pхhilause.
Цelduga ei ole karvavхrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika
Descartes’i lausega “ma mхtlen, jдrelikult ma olen olemas”. Ta
vдitis, et olemise jдreldamine mхtlemisest on vastuolus, ja tхstatas
Descartes’i vastu mхtlemise ja olemise vahekorra vastupidise
vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mхtlev, siis ma mхtlen”.
Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja
mхtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”. “Mхtlemisega
samane olemine ei ole ьldse inimlik olemine”.
“Minu peamine mхte oli, et meie ajal on teadmise ьlikьlluse
tхttu дra unustanud, mis tдhendab eksisteerida ja mis
tдhendus on enesessepццratusel…”.
“Mхned looduseuurijad leidsid vхi pььdsid leida kusagil
maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist
universumid vaadelda…”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis
selle aga iseeneses.
Sellises spetsiifilises tдhenduses on “eksisteerimine”
Kierkegaardile ainuke “tхelisus”, mis piirab “olemise” mхistet ja
on vastandatud “mхtlemisele”. “On tхelisus vдlisilm?” kьsib ta
iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tхelisus on sisemaailm”, oma Mina
enesesuhe oma Minaga.
Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi
tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega
mхtlemises ei ole obsoluutselt midagi ьhist”.
Kierkegaardi ei rahuldanud mддratleda inimest mхtleva
olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema
eksistentsis peamine. “Tхeliselt inimlik on — kirg. Kireta ei saa
eksisteerida. Kхik eksistentsiprobleemid on ьhenduses kirega.
Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkхige. Kirg on
eksistentsi liikumapanev jхud ja “subjektiivsuse tipp”.
Taani teoloogi arvates ei vхi inimest niisiis mддratleda
mхtleva substansina, loomuliku olendina ega ьldse mingit liigi
“objektina”. Tegelikult ei saa inimest ьldse defineerida. Olles
kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end
selleks, mis ta on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim — see
on Mina.”
Kьsimusele “Mis tдhendab olla inimene?”, Kierkegaard on
taandanud filosoofia pхhikьsimuse: mis tдhendab olla?…
Kierkegaard on end kunagi vхrrelnud inimesega, kes elab iga
hetk kokku variseda ahvardaval pццningul. Seejuures ta teab seda.
Sellepдrast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad
mahalхhkumisele mддratud ьhiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge
alt igasugune pinna”.
Vхib olla tema filosoofilised tццd pььavad nхu anda, aidata
nendele inimestele. Ta ei taha хppida, vaid tahab, et inimesed ise
leiaksid otsust.
V4ib-olla ьks vдljapддs, mida ta pakub on: “Mхistatuslik ei
tule olla mitte ьksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”
KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.
??? ??????????. 1994.
Bхhhovski B. Kierkegaard (Suuri mхtlejaid). 1975.
Salumaa E. Kierkegaard. 1993.